Inkrementaalsed
| Inkrementaalandurites kasutatakse piludega varustatud ketast, mis paikneb anduri sisemisel võlli osal. Levinud on kahte tüüpi võllid. Võll, mis ulatub andurist välja või võll, mis on seest õõnes. Esimesel juhul (võlliga anduri puhul) ühendatakse väline võll ühendusmuhvi abil anduri võlliga. Teisel juhul (õõnesavaga anduri puhul) viiakse väline võll läbi anduri sisemise võlli õõnesosa ja kinnitatakse sellega. Välise võlli pöörlemisel hakkab koos anduri võlliga pöörlema sellele kinnitatud piludega ketas. Ketas pöörleb läbi optopaari, mis koosneb LED-st ja vastuvõtjast. LED-i kiirgab valguse läbi maski piludega kettale. Vastuvõtjasse jõuavad piludega ketta poolt tekitatud valgusimpulsid, mis omakorda tekitavad optopaari väljundis elektrilisi impulsse. Neid impulsse töödeldakse ja võimendatakse ning juhitakse anduri väljundisse. Selliselt tekib anduri väljundis impulsside jada, kus impulsside arv võlli ühe pöörde kohta on võrdne pilude arvuga kettal. | Teine laialt levinud põhimõte inkrementaalse impulssanduri konstrueerimisel baseerub püsimagnetil, mis on jaotatud magnetpoolustega sektoriteks. Püsimagnet on paigaldatud anduri võllile ja selle pöörlemisel tekitab iga sektor magnetväljale tundlikus mikroskeemis magnetvälja vektori, mis muundatakse elektriliseks impulsiks. Neid impulsse töödeldakse ja võimendatakse sarnaselt optilise anduriga ning juhitakse anduri väljundisse. Selliselt tekib anduri väljundis impulsside jada, kus impulsside arv võlli ühe pöörde kohta on võrdne sektorite arvuga püsimagnetil. |
|
 |
 |
|
|
Optiline inkrementaalandur |
Magnetiline inkrementaalandur |
INKREMENTAALENKOODRITE VALIK
- 19 võlliga seeriat,
- 20 õõnesvõlliga seeriat,
- 4 laagriteta seeriat
Vaata Kübleri inkrementaalenkoodrite valikulehelt täpsemalt järele.